Ma tahan, siis ei vaja.
Ma vajan, siis ei taha.
Ma ei kuulnud, mida sa ütlesid.
Ära peta enda kütke mind.
Mõnikord on lihtsalt ei.
Pole oluline, mis põhjus.
Lihtsalt ei, ei ole okei.
Mis meid küll lõhkus?
Ma kujutan ette.
Vaid algidee võimendus.
Meelepete?
Oh ei, vaid kõike muud.
Kõik hõlmab.
Mind oma võimusesse ei saa.
Kõik kõlbab.
Lihtsalt mina ei taha, vaja ka.
Mõnikord ma ei lase sul midagi öelda.
Ainult vaatan ja ümber koguneb hall loor.
Püüan veidigi mõelda,
aga olen veel nii nii noor.
Nii et vaatan vaid ühtesoodu.
Peaasi, et üldse midagi näen.
Selleks olengi ju loodud.
On antud mulle mõtted ja käed.
Mõtlemises on saladus?
Miks ma küll naeran?
Kas mitte ainult vabandus?
Sarkasmiga teid vaevan.
Võibolla siis aitab.
Kuid kas tõesti te ei taha näha vaeva?
Mul pole mõtet teid laita.
Kuid siiski jubedalt ajab naerma.
Ma ei valeta,
Vaid lihtsalt ei räägi.
Mis seal salata,
tõde vist ei näegi.
Ja kui viimaks märkad,
Su reaasusesse toon.
Kõik hetkeks tärkab.
Tuleb suur kulminatsioon.
Ma kardan, et põrun.
Mul puuduvad amordid.
Siiski armastan seda võlu.
Mulle meeldivad lõpuakordid.
No comments:
Post a Comment