Ma ei ole kunagi endas seda perfektsust tajund.
Et pidada ennast üheks osaks massist.
Liikumise asemel olen sujuvalt vajund.
Ei nimeta ennast keskklassiks.
Avastan ennast elamas ja unistamas tihti.
Loon just nimelt enda lossid – armastusest ja õhust.
Alles leida üritan oma püsivat sihti.
Ja mul on ükskõik kas olen vajalik või tõhus.
Siis ajan puntrasse oma põhimõtted kolm.
Meeldiv istuda oma segaduse peal.
Ja ühel hetkel pühkida mõtetelt tolm.
Ühel hetkel taaskord leida kõik hea.
Mul on kombeks uskuda individuaalsesse.
Arvestada, et ise tean, mis teen.
Aga minu maailma, minu peakesse
voolavad ka teised veed.
Ma murran inimesi nii, et ei pane tähele.
Aga kui solvad ennast solvad ka mind.
Ja me kõik läheme katki väheke.
Ja meil kõigil on sarnane hing.
Ma lõhun maailma kinniste silmadega.
Ja sina juurdunud perfektsusega.
Nii et teinekord tuuliste ilmadega
saad teatada mulle kurbusega.
-
Kõik mida ei suvatsenud teha hästi.
Peensused, milleni ma ei pugenud.
Mõte, mille mõtlemata jätsin.
See kõik ühel hetkel ei lugenud.
Ohh kuidas oleks tahtnud kisada.
Segadus, viha – emotsioon oli suur.
Aga lugesid vaid hääletud pisarad.
Ja ma unustasin, et iga vana on uus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment