Päris

Ühel hetkel pannakse intrigandid puuri -
ja kuidas siis Sina, kes usaldanud vaid tuuli,
end kaugesse össe sulgedes,
kavatsed kuuga kaasas kulgedes,
hetkeajendil teeselda? Kadumata
väärtusi adumata.

Kui suudad lõpetada küsides,
milleks alustada püsides
vaid vastuste piires?
Kui ennast endast välja viies
teame, et tagasitee
on tinglikult alles veel.

Kas liigume ilma ajata,
kui ühekordsust ei vajata
defineerida kui ühte plaani
jalatallast pealaeni,
vaid kui ikalduse moodi
kirjeldame inspiratsiooni
ja selle puudumist?
Vales suunas suundumist
ei saa tagasi võtta,
sest ei astuta sõtta,
mille tulemuseks vaatad
ja oma rumalust jaatad.

Unustamatu kadedus
on taasleitud jahedus,
kuid tõestus, et tuhmumine
ja üksluisuse kuhjumine
kestab vaid selle hetkeni,
mil jõuame retkeni
päris tuumadesse.
Nendesse kuumadesse
olemustesse, mis on ehtsalt
defineeritud kui lihtsalt
inimesed.

Jah, oled tülideahelda algus,
oled liiga pimestav valgus,
Sa ei tunneta mingit normi,
rikud vaikused enne tormi,

seesmiselt üle keed,

aga andeks palud veel

vahel.

Usu - oma teel
kustutad veel
mõned liigsed võtted,
ülemõeldud mõtted.
Püsid, hinges värin,
päriselt päris.