.

Meil on õues hiliskevad.

Meil õitsevad kastanipuud.

Me peaaegu elame vanalinnas.

Me kihutame ratastega Tõnismäelt alla.

Meil on sünnipäevad ja me saame 18.

Me käime reisimas ja tuleme tagasi koju.

Meil metsikult pikad ööd ja lisakampsunid kotis. 

Me ronime kirikutornidesse

ja alla tulles kohtame sugulasi.

Me joome iga päev kakaod

ja sööme tonnide viisi jäätist.

Me avame silmad laupäeva hommikul kell 11

ja teeme pannkooke.

Meil sajab vahel vihma,

aga me kanname täpilisi kummikuid.

Me käime tuule käes sörkimas

ja silla peal puhkame veidi.

Me vaatame päikesesse

ja saame mõned tedretäpid juurde.

Meil on vanaisad,

kellele enne magama jäämist mõelda.

Aga meil on sõbrad, kes söövad antidepressante.

Ja meil on sõbrad, kes võitlevad vähiga.

Sõbrad, kelle emad tõstavad neid kodust välja.

Sõbrad, kes joovad, sest nende vend on suremas.

Sõbrad, kelle isad ütlevad neist lahti.

Sõbrad, kes maksavad oma vanemate eest üüri.

Sõbrad, kes pettuvad iga päev armastuses.

Sõbrad, kes tunnevad ennast üksi.

Sõbrad, kes ei tea päris täpselt, miks nad elavad.

Sõbrad, kes lähevad ära, kui raskeks läheb.

Sõbrad, kes on andekad, aga ise seda ei usu.

Sõbrad, kes päriselt ei andesta vist mitte kunagi.

Meil on vanaemad, kellele on liiga raske andestada.

Meil on tädid, kelle mehed lähevad kodust ära.

Meil on külmad hommikud ja pikad talved. 

Me võtame liiga kaua hoogu, et vabandust paluda.

Me näeme seda, mida me näha tahame.

Me läheme edasi ja leiame ennast algusest.

Meil on tugevus ja me otsime seda juurde.

Me vähemalt proovime mõista. 

Me ütleme, et lootus sureb viimasena.

Meil on süütunne ja südametunnistus.

Meil on usaldus ja midagi päris oma.

 Meil on see maailm.