Ta oli hea.
Nii hea, et muutus peegliks.
Ta tõi esile inimeste vead
ja nii kujunes reegliks,
et ta kõigi käes purunes.
Ükshaaval kokku korjas enda.
Ja vahel kurbus ununes,
kuid katkised tiivad ei lenda.
Talle päevad olid karmid,
sest killud õnne ei toonud,
vaid veriseks hõõrusid armid,
mis headust enam ei loonud.
Ma otsisin haavadele salve
elu silmadest ja huultelt.
Ja kõndisin mööda talve
ja küsisin abi tuultelt.
Ma teda jätta ei tahtnud,
mulle jahutust andis tuul,
kuid killud mu pihku ei mahtund,
sest headuse väärtus on suur.
Nii igal päeval tänasest peale
ma otsin kohta enda seest,
kus oleks piisavalt ruumi heale,
kelle leidsin pisaraveest.
No comments:
Post a Comment