Mind painavad need hommikud, täis vastikut irooniat.
Kui muutuma peab hetkeemotsioon.
Kui lõhutud saab meeliülendav harmoonia
Selgub: kõik on illusioon.
Oh, miks tuled valgus ja võtad kire,
mis öösel nii hingematvalt ilus on
Oh, miks ikka tundub nii igavene
pilk, mis minusse kiindunud on.
Miks pilke võib lugeda mitmeti?
Miks emotsiooni mõeldakse kaduva all?
Rumal, miks loodad, et kõik läheb teisiti,
Ööl nii hurmaval, kuid kaduval.
Või siinkohal ajan midagi sassi
mul juures dramaatiline alatoon
Võtan järgmise külma kakao tassi,
Sest pilt üsna ähmaseid tundeid loob.
Sind tegelikult ei tea. Pole õrna aimugi
mis lemmik lill või millest mõtled sa.
Ma ei tea, mul pole mõtte raasugi
Lihtsalt pilk - nii palju ütles ta.
Ära küsi mis ma tahan
Või mida ootan ma.
Ja kakao tassi pillasin maha
Ei täna tule selgust ka.
Ja ongi nüüd vist kõik.
Sõnad ikka lõppevad kord
Suhu jääb siiski veider maik
Ja meeleolu ikka morn.
Vaatamata irooniale tõde on see,
Et hommik tuleb ja haiget teeb.
Siiski mõned vastused tulevad ka.
Lihtsalt tuleb osata neid märgata.
Head ööd.
Vaatamata kõigele mind painama jäävad
Ka need kurvad ja üksinda veedetud ööd.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment