Vaikust

Tšš. Las täna ma lihtsalt eksisteerin.
Las oma hingamise rütmi sean.
Tšs. Nii sassis on see tundekeeris.
Tahan lihtsalt kindel olla, selles mida tean.
Tahan olla kindel, et kindlus puudub.
Tahan teada, et õigus piiridesse ei mahu.
Kuid siiski mõista, et minule kuulub
iseenda heakskiit ja põhjatu rahu.

Kuss. Endale kindlaks jään.
Tõestada võite vaid oma arusaamist.
Kuss. Mu enesekindlus on jääv.
Ja kui ei tõesta, siis võtan seda kui teadmist.
Võtan seda nii,et teienekord olen kindel.
Kindel selles, kus on piir.
Teinekord tean, kes on kelle rindel.
Tean, kust poolt paistab minu päikesekiir.

Tasa. Enam üldse midagi ei kuula.
Ignoreerin, kuni kõike väidate teadvat.
Tasa. Enam mingit pilti ei taha luua.
Olge vait, kuni väidate end faktidele kindlaks jäävat.
Mis faktidest me räägime?
Kes kuradi pärast saab sest kasu?
Miks ometi tõe kallal nöögime?
Kui selgus seal kusagil vahepeal asub.

Vaikust. Täna olge kuss.
Lihtsalt ärge öelge enam midagi.
Vaikust. See ei ole elu vingerpuss.
Lihtsalt hetkel ei taha näha enam kedagi.
See on õiglus, mille eest ma välja astusin.
Pange mind vangi, kuid nii see on.
Ma ei taha kuulata teie kahtlusi.
Kus teie puhas usk inimestesse on?

Ma ei tea kui suur on hind,
mille hetkel tasusin.
Kuid rasvane pidi olema julge hundi rind.
Ma ei loe enam kadusid.
Ma sain oma tahtmise.
Ma sain oma rahu.
Ma sain oma vaikuse.
Küll aeg ükskord annab aru.