Teisipäev.

Ma ei julge välja öelda kõva häälega kõike, mis on hea.

Kõik nagu kaoks käest ja kuidas sa jagad komakohti.

Neid ilusaid asju peale nulllli, mida ma tean.

Kõik anda ja tühjade kätega jääda on ohtlik.

Riskin.

Täna oli õues tõeline lumetorm

Nautisin seda tuult, mis sakutas läbi.

Mina, tuul ja lumi – meie kolm

Olin palja peaga, mul polnud häbi.

Paar naeratavat poissi, lihtsalt hurmav

Nööbid mu seelikul

Huumor peaaegu, et surmav

vanad asjad ülemeelikud

lõbusad augud kinnastes

täpselt tulevad trollid

salajased kirjad pinalis

koogid nii lollid,

ometigi head ja heameel

et jälle lõppes tund

või saksa keel

või ilmus kuhjaga lund

üllatuslikud ilusad sõnad

ja teadmine, et varsti saab süüa

või lendavad põhjapõdrad

neid ette kujutada püüan.

*

Tähtis pidi olema vaid algus ja lõpp.

Aga, mis siis kui alustad keskelt?

Siis pead tunnistama tõtt

Et piir selle vahel muutub pehmeks

Iga rida on ju omamoodi algus

Ja lõpetad ikka, siis kui tahad

Mu arvamus sinna poole kaldub

Et kui ka pisikese fakti maha magad

Oled kaotanud olulise mõtte.

Mis tähendab, et loed või ei loe

Mõtled hästi või ei mõtle

Vaid põhjalikkus loeb.