Huulte külge kleepuvad hambad.
Jooksen mööda kiilasjääd.
Silme ees jooksevad lambad.
Mõtted on ikka hääd.
Kisub veidi viltu igatahes.
Mitte sinna kuhu algselt plaan.
Mõnel hetkel ilmuvad mu pahed.
Mõnel hetkel ehk normaalseks saan.
*
Hommikud nagu nad ikka.
Ja sina ka vist.
Pole rääkinud pikalt.
Pole päriselt näinud ka, vist.
Jääme kaugeks, sõber.
Ja räägin paaniliselt endast.
Räägin paaniliselt kui nõder.
Paaniliselt tahan, et aeg lendaks.
Ma ei lase lahti veel nii pea.
Sest ma ei julge.
Matemaatikat kõige aluseks pean.
Aga südant ei sulge.
Viiest kaks, ja
Siis kahest üks
Lähed vist ka.
Nagu igaüks.
*
Aeg sind kiiremini edasi viib.
Aeg kusagil tulevikus.
Mingil määral oledki siin.
Mina ei tunne minevikku.
Mind mõjutab, on külm.
Hommikuti kuivavad huuled.
Hakkama saan ma küll.
Teistes aegades teised on tuuled.
Wednesday, February 9, 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

No comments:
Post a Comment