Salvestan tühja lehe. Ütleksin, et luule.
Tabaksin selle hetke ilu ja valguse.
Ma ei nimetaks seda otseselt millekski suureks.
Ristiksin selle alguseks.
Just sellistel hetkedel tean siis,
et midagi sa ei ütleks.
Mind kummitab ikka see vana viis.
Lasen ennast selle kütke.
Kuid iga kord kui lasen mõtte pilve taha
Tunnen nagu kõik variseks kokku.
Tunnen nagu kukuksin maha.
Tunnen nagu millestki poleks tolku.
Nüüd täpselt peale aastat
on tunnetel veider maik.
Liiga kaua on see mind laastand.
Nüüd sunnin mineviku vait.
Ma jätkan sirgel seljal.
Kõik hea las kummitab mind pikalt.
Valule keeran selja.
Valgeid alguseid alustan ikka.
No comments:
Post a Comment