.

Me käime kaugel ära. Näiteks terve suve.

Küsime küsimusi ja otsime neid,

kelle vastused oleksid otsekui

uuemad,

suuremad

ja näitaksid meid kuidagi

vanemana,

paremana.

Me tunneme

nagu oleksime ühtäkki tärganud,

nagu pikast unest ärganud.

Ja meil on hea olla.

Eelmiste vastajatega me hoiame

viisakat distantsi,

sest nad näevad meid läbi

ja isegi kui meil on veidi häbi,

siis kaotame huvi,

sest  meil on suvi

ja me oleme nüüd ju

vanemad,

paremad,

uuemad,

suuremad.

Ja siis saab suvi otsa.

Läheb ära.

Ja me saame aru,

et suvi käibki teistmoodi.

Ja tegelikult, tegelikult

me tuleme tagasi.

Me otsime üles vastajad,

kelle aeg on meile välja kujundanud

vastama, isegi siis, kui nad väidavad,

et me pole

vanemad,

paremad,

uuemad

või suuremad

on meil hea seda jälle kuulda.

Selleks, et mõista

peame ära sõitma.

Kas või ainult suveks.

Peaasi, et alati alati tuleks

sügis.

Ja siis uus suvi.